Arkaadia 31.oktoober Usaldamatuse kolm tahku

Eiki Berg, Tartu Ülikooli professor, arutleb oma arvamuses usalduse ja usaldamatuse erinevate tahkude üle. Üheks tahuks on usalduse sõltuvus varasematest kogemustest. Teine tahk uleneb koos-eksisteerimisest ja kokkulepetest. Kolmas tahk seob usalduse vägivalla ja demokraatiaga.


"Usalduse oluline tunnus on selle sõltuvus varasemast kogemusest, mis omakorda eeldab mäletamist."
See tähendab, et usaldus sõltub nii kogemustest ja omakorda ja mäletamisest. Usaldust võib pidada selletõttu ka eelnevast kogemusest järelduse tegemiseks. Elanud läbi sündmuse, saame teha omad järeldused ja otsustada, kas järgmine kord tasub korrata tegevust. Inimeste omavaheline suhtlus sõltubki vaid eelnevatest kogemustest, ei avata ennast kõigile, usaldus nõuab aega ja vaeva.

"Me kõik oleme kogemuste vangid.Sündinud teatud ühiskonda, me kasvame, areneme ning sureme selles, tarbides ja taastootes oma kogemust. Geograafilist asukohta muutmata ei pääse me kehtivast ajaloonarratiivist ega oma mineviku ja kuuluvuse tõlgenduse nõiaringist. "

Sirp 7.november Majanduskriisi kiituseks

Hasso Krull oma arvamuses arutleb majanduskriisi üle ja leiab, et kõike ei tohi näha vaid mustades toonides, on olemas ka omad head küljed. Ta võrdleb majanduskriisi taevast maa peale langenud üleüldise õnnistusega. Seda ei tee ta irooniaga, vaid siiralt usub, et majanduskriisil on ka tõeliselt häid külgi.

"Kui keegi inimest palgale ei võta, palkab ta enese viimaks ise, on lõppkokkuvõttes palju vabam kui enne ja võib ise otsustada, milline töö on talle oluline ja milline mitte."

"Majanduskriis, vabandage väga, sunnib tavalist tarbijat viimaks ometi natuke mõtlema, kust õieti tuleb kõik see, mida ta ostab, ning kas raha, mida ta selle eest välja annab, on tõepoolest väärtuse ekvivalent või mitte.

"Jah, majanduskriis on küll hea, kiiduväärne asi, aga tal on üks väike viga: teda ei ole olemas."
Võib loetleda palju erinevaid põhjusi, miks majanduskriisi võiks pidada millekski heaks, kuid peame samas arvestama sellega, et majanduskriis ei teki sellisena nagu välgusähvatus, see on tekkinud juba mitu aastat tagasi enne kui see inimesteni kohale jõudis. Majanduskriisi algust võib pidada matemaatikas tuntud eksponentkohaga, kus graafiku tõus asendub kahanemisega. Olles jõudnud selle kohani, algab langus, alates pisikestest asjadest, kuni jõudes hetkeni, kus oleme praegu ja otsime veel viimseid pääseteid selle peatamisel või vähemalt leevendamisel.

Sirp 17.oktoober Teadmised, hirm ja loovus

Oma arvamuses kirjutab eesti kirjanik Mehis Heinsaar sellest, et üha rohkem inimesi sulgeb hirmu ees silmad, pöördudes varem välja mõeldud teadmiste poole, mida meie kaasajal pakutakse aina mugavamalt, konspektiivsemalt ja kergemini seeditavalt. Olen nõus väitega arvestades meie ühiskondlikku seisukorda, kus noored pigem näevad vaeva teiste mõtete ümberkopeerimisele kui iseenda arvamuse leidmisele ja avaldamisele.

"Loovas Vaimus peavad teadmised olema tasakaalus teadmatusega, õige tee eksiminekuga, hirm julgusega." Ükski inimene pole täiuslik, ning selle poole püüdlemine on lootusetu ettevõtmine. Täiuslikkuseni jõudmine enese jaoks oleks pettus ja vahel ka harimatus. Inimene peaks taotlema mitmekesisust. Jätma enese jaoks kogenemis- ja arenemisruumi.

"Sest ta kardab tajuda tegelikku elu, mis on loomuldasa liiga värske, liiga heidutav ja julm – ta kardab saada värske õhu mürgitust kohtumisest tundmatuga iseeneses." Kõik uus on hirmutav. See on loomulik. Kõik vana on hea. Leides hetke, mil oleme õnnelikud, rahuldume sellega ning muutumine paistaks naeruväärsena. On aga teada, et kõik muutub, ei tohi jääda seisma, tuleb liikuda kaasa muutustega. Inimestevahelised suhted ei saa jääda pidama ühele vestlusele, ühele mälestusele. Nii kaua kuni liigub aeg, tuleb tekitada uusi mälestusi, jätta ennast teise inimese mällu.

"Paljudele noortele inimestele, algupäraselt ja omapäraselt mõtlevale Loovatele Vaimudele, võib saatuslikuks saada just morfiinina mõjuv infokülluse ahvatlus." Iseendas selgusele jõudmisele asemel, avab noorik internetisaidi ja leiab mitmeid arvamusi ja vastuseid temas tekkinud küsimusele. Ta justkui sisestab need endasse ning peab seda ainuõigeks otsuseks. Inimene jätab vahele perioodi, mis oleks mõeldud analüüsimisele ning selle seedimisele, enda hinges õigete järeldusteni jõudmiseni või ka füüsilise aktiivsuse. Inimene nähes teadmatust või hirmu käitub justkui reflekselt otsides kaitsepositsiooni, loobudes ettevõtmisest või käitudes samamoodi nagu on seda teinud teised, lähtudes nende kogemustest.