Ilmar Raag kirjutab oma artiklis Venemaast, täpsemalt sellest, kuidas meie kääituksime, kui me satuksime oma praeguse poliitkultuuriga Kremlisse ja väidab selajuures, et nii mõneski küsimuses me käituksime ilmselt täpselt samamoodi nagu venelased. Suhetes Venemaaga soovitab Raag eestlastel vaadata kaugemale kui ainult kahele mehele Venemaa eesotsas, vaid luua head suhted nendega, kellest saavad Venemaa riigipead 30-40 aasta präast.
"Loode-Venemaa ründamiseks peab vaenlane paratamatult kasutama Läti ja Eesti territooriumi kui sillapead edasiseks agressiooniks. Järelikult kujutab kontroll nende territooriumite üle puhta miltaargeograafia kohaselt julgeolekuriski Venemaale."
Nii nagu iga riik peab tähtsaks oma riigi püsimist ja riskide vähendamist, peab ka Venemaa hoolitsema selle eest, et nende piirid oleks kaitstud. Seega ei pea me Venemaa sõjaväelisi ja julgeolekulisi akte Eesti suhtes võtma meie riigi iseseisvuse kaotamise eesmärgina, vaid saama ru, et Venemaa peab tundma riike, mis on teeks nende piirini.
"Senikaua, kuni on olemas Venemaa ja senikaua kuni püsib usk konventsionaalse sõja võimalikkusesse, asume meie geograafiliselt määratletuna Venemaa sõjalises perimeetris."
Tahame me või ei, peame me leidma sõbralikumad suhted Venemaaga, kui nad on praegu. Venemaa oli, on ja jääb meie naaberriigiks ja loodetavasti tulevikus ei pea me elame kartustes Venemaa võimalike agressioonide suhtes. Seega ei pea olema meie eesmärgiks kaitse Venemaa vastu, vaid sihipärane tegevus leidmaks kompromisse Venemaaga saavutamaks sõbralikke suhteid.
"Venemaa suurimaks vaenlaseks võib praegu olla tema juhtkonna imperialistlik ideoloogia ja meie teeksime vea, kui taandaksime kogu Venemaa vaid ainult kahele mehele. Lõpuks ei ole Venemaa maa pealt pühkimine võimalik ja meie parim võimalus on leida need venelased, keda me ei ole oma pimeda põlgusega veel oma vaenlasteks muutnud ja kes tulevad pärast Putinit ja Medvedevit. Kas või 20 või 30 aasta pärast."
Sunday, September 13, 2009
Subscribe to:
Posts (Atom)