Oma arvamuses kirjutab eesti kirjanik Mehis Heinsaar sellest, et üha rohkem inimesi sulgeb hirmu ees silmad, pöördudes varem välja mõeldud teadmiste poole, mida meie kaasajal pakutakse aina mugavamalt, konspektiivsemalt ja kergemini seeditavalt. Olen nõus väitega arvestades meie ühiskondlikku seisukorda, kus noored pigem näevad vaeva teiste mõtete ümberkopeerimisele kui iseenda arvamuse leidmisele ja avaldamisele.
"Loovas Vaimus peavad teadmised olema tasakaalus teadmatusega, õige tee eksiminekuga, hirm julgusega." Ükski inimene pole täiuslik, ning selle poole püüdlemine on lootusetu ettevõtmine. Täiuslikkuseni jõudmine enese jaoks oleks pettus ja vahel ka harimatus. Inimene peaks taotlema mitmekesisust. Jätma enese jaoks kogenemis- ja arenemisruumi.
"Sest ta kardab tajuda tegelikku elu, mis on loomuldasa liiga värske, liiga heidutav ja julm – ta kardab saada värske õhu mürgitust kohtumisest tundmatuga iseeneses." Kõik uus on hirmutav. See on loomulik. Kõik vana on hea. Leides hetke, mil oleme õnnelikud, rahuldume sellega ning muutumine paistaks naeruväärsena. On aga teada, et kõik muutub, ei tohi jääda seisma, tuleb liikuda kaasa muutustega. Inimestevahelised suhted ei saa jääda pidama ühele vestlusele, ühele mälestusele. Nii kaua kuni liigub aeg, tuleb tekitada uusi mälestusi, jätta ennast teise inimese mällu.
"Paljudele noortele inimestele, algupäraselt ja omapäraselt mõtlevale Loovatele Vaimudele, võib saatuslikuks saada just morfiinina mõjuv infokülluse ahvatlus." Iseendas selgusele jõudmisele asemel, avab noorik internetisaidi ja leiab mitmeid arvamusi ja vastuseid temas tekkinud küsimusele. Ta justkui sisestab need endasse ning peab seda ainuõigeks otsuseks. Inimene jätab vahele perioodi, mis oleks mõeldud analüüsimisele ning selle seedimisele, enda hinges õigete järeldusteni jõudmiseni või ka füüsilise aktiivsuse. Inimene nähes teadmatust või hirmu käitub justkui reflekselt otsides kaitsepositsiooni, loobudes ettevõtmisest või käitudes samamoodi nagu on seda teinud teised, lähtudes nende kogemustest.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment